Eesti retked: June 2013

Ilu ja hea ligipääsetavuse tõttu on Kakerdaja raba olnud Põhja-Eestis üks tuntumaid. Paiknedes just Harju ja Järva maakonna piiril, saab siin osa ehedaimast rabakogemusest. Kakerdajas leidub kõike, mis ühes korralikus rabas olema peab - maaliline laugastik, pehmed älved, rabasaar, järv ja legendid. Erialainimesed kutsuvad Kakerdajat tihti „õpikurabaks“, sest seal on kõik rabamaastikule iseloomulik lihtsalt nähtav ja rõhutatult ilus. Seal asub ka omapärane kaheastmeline laugastik, astmele viib eraldi laudteeharu.

Raba jääb Kõrvemaa maastikukaitsealale. See on Kõrvemaa üks suuremaid rabasid, ca 1000 hektarit. Rohkete laugastega maalilise kõrgraba omapäraks on raba kaheastmelisus ehk kahel erineval kõrgusel paiknev laukavöö. Kevadel ja sügisel peatub raba laugastikul tuhandeid veelinde.

Raba on nimetatud ühe linnu - järvekauri järgi, keda rahvasuus kutsutakse ka kakerdajaks ja kes on osav sukelduja, kuid kehv kõndija.

Kilomeetrite kaugusele kostev kaunis hõige öös, tema imeline võime ootamatult ja hääletult vetesügavusest ilmuda ning kaduda, on rahvamuistendites andnud talle müütilise linnu rolli. Kutsutakse ka ilmalinnuks (Rein Marani film järvekaurist, 1989)

Vanasti oli järvekaur heaks jahisaagiks, kelle udusulisest nahast sai valmistada sooje muhve ja mütse. Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse ja Punasesse Raamatusse.

Hanesuurusele linnule on iseloomulikud must-valge ruudumuster seljal (pulma- e, hundajal), pikk terav nokk, jäme ja pikk kael ja lühike saba. Praegu kahjuks järvekaurid Kakerdajas ei pesitse. Kuna nende toiduks on kala, siis vajavad linnud elamiseks suuri ja sügavaid kalarohkeid järvi. Kui kala otsas, on nad valmis selle järele lendama kümneid kilomeetreid - näiteks sisemaalt rannikule.

Eestis pesitseb üldse vaid 3-10 paari järvekaure. Pesitsusajal on kõige lihtsamini vaadeldavad Hino järve kaurid. Parimad rändevaatluskohad on näiteks Põõsaspea neem, Ristna nina, Suur väin ja Sõrve säär. Vähesel määral rändab ka Peipsi kaudu.

Kakerdaja raba kaart

Lähenesime Mõnuvere ja Palginõmme soo kaudu

Tupp-villpead
(ka: mustapea, valgepea, sootups, ilvespea)

Miks kutsume taime villpeaks, on selge, aga kust tuleb nimeosa "tupp-..."? - Varte alusel on lehetuped, mis muutuvad sügisel lillakaspunasteks. Sellest siis selline nimi.

Turbasammal huulheinte ja üksikute küüvitsaokstega

Turbasamblaid on Eestis tervelt 37 liiki, mis on omavahel väga sarnased. Kuna turbasamblas on vettkoguvad rakud, siis imab ta tohutul hulgal vedelikku. Olenevalt vee hulgast muutub tema värvus. Kuivad rakud on õhku täis ja siis on sammal valkjas, muidu võib aga värvus varieeruda erkrohelisest kuni tumepunase ja pruunini. Vett suudab taim endasse imeda aga 10-20 korda rohkem, kui ta ise kaalub. Lisaks veerakkudele asub osa varsi-oksi ja lehti üksteisest just nii kaugel, et vesi jääb nende vahele pidama ja ka sinna tekivad veereservid. Sambla imamisvõimet võib kasutada mitmel moel - haavade puhul, kui sidet ei ole; vanades majades aknaklaaside vahel, et need uduseks ei läheks; loomadele allapanuks jne.

Sammaldel ei ole juuri ja altpoolt nad pidevalt kõdunevad. Kuna turbasamblast ja ka teistest rabataimedest tekkivas tihedas kihis jääb õhku väheks, siis ei lagune taimeosad rabas täielikult ja tekib turvas. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski 3-4 meetrit. Võrdluseks - maailma paksim turbakiht on Kreekas, ca 200 m!

Sookail
Kuna tema lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi tal rahva seas nimeks “päävalurohi”. Lõhna kauaaegne sissehingamine on tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ajutöö häireid, isegi teadvuse kadu. Lõhn tekib eeterlikust õlist, mis ülikergesti lendub.

Kuna sookail hävitab baktereid, siis saab teda kasutada hingamisteede haiguste puhul. Abi on saadud ka liiges- ja lihasvalude puhul. Taim ajab kergesti higistama ja soodustab jääkide eritumist uriiniga.

Siiski peab meeles pidama, et sookail on väga mürgine ja tarvitada võib seda ainult väikestes kogustes. Ravimiks tuleb koguda sookailu ülemisi varretippe suve lõpul ja sügisel, mil mürgiste ainete sisaldus on väiksem. Taime mürgisus on tõhus kahjurite - hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamiseks.

Jõhvika õied,

Jõhvikas on tegelikult hoopis puittaim - kääbuspõõsas. Taime nimetatakse ka kuremarjaks, karbalaks, pluuknaks, rabamarjaks. Jõhvikas leidub üsna palju sidrunhapet, temas leiduv bensoehape on aga tugeva bakteritevastase toimega ja seetõttu säilivad jõhvikad ka värskena väga kaua. Happed annavad marjale ka tema hapu maitse (C-vitamiini on temas samuti, aga vähem).

Alandab vererõhku, parandab enesetunnet palaviku puhul.

Maksa- ja maohädade puhul aga liiga hapu!

Ümaralehine huulhein ja kaaskond

Putuktoidulist huulheina on Eestis kasutatud silma- ja kõrvahaiguste korral, lehti pandi huultele ohatisest vabanemiseks. Lehed sisaldavad paljusid happeid ja pisikuid hävitavaid aineid. Eriti hästi on neist tehtud ravim mõjunud läkaköha vastu.

Varem on huulhein leidnud laia kasutamist ka mujal maailmas: hingamisteede- ja soolehaiguste raviks, krampide vastu, tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, närvihaiguste ja peavalu puhul. Norras on teda tarvitatud piima konserveerimiseks, temast on saadud ka punast ja kollast toiduvärvi.

Ümaralehisel huulheinal on palju rahvapäraseid nimetusi, mis viitavad taime kasutusviisile või kasvukohale: huulerohi, mokahein, ohatserohi, kõrvalusikas, silmarohi, päevalill,sooummur ja kärbsepüüdja.

Pikalehine huulhein

Putukate püüdmiseks on huulheinte lehtede servades kuni 6 mm pikkused karvad, iga karva otsas on limatilk. Kui putukas lendab lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda karvakesed, mille abil taim püütud toidu seedib. Putukaid peab see väike rabataim püüdma seepärast, et soopinnas on väga toitainetevaene.

Pikalehise huulheina lehed on suuremad kui teistel huulheintel ja ta saab suuremat saaki püüda - ka kuni sentimeetripikkuseid putukaid. Huulheinad kasvavad enamasti turbasamblal, aga pikalehist võib leida ka päris veest.

Rabamännikesel on oma käbi:)
Sageli on rabamändide vanus 150-200 aastat, kusjuures nii vanade puude diameeter jääb vahemikku 10-20 cm!

Läheks kohe siinsamas ujuma:)

Ujume hoopis Kakerdaja järves

... lõbu laialt

Rabavesi teeb naha pehmeks ja siidiseks

Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest. See on väga kõrge orgaaniliste ainete kontsentratsiooniga, vähese mineraalisisaldusega, pruuni värvi ja happelise reaktsiooniga (pH kuni 4) - seega nahale väga hää. Rabavesi ei kustuta eriti janu, sest ta on liialt vähese soolasisaldusega ning mõrkjas. Kuna hape surmab vees pisikud, siis on selle joomine aga täiesti ohutu.