Sunday, February 4, 2018

Mis tuleb aastaks 2020 ehitisregistrisse kanda?

Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse kohaselt korrastatakse ehitisregistri andmed 2020. aasta 1. jaanuariks, mille käigus kantakse ehitisregistrisse sinna seni kandmata hooned. 2020. aasta 1. jaanuariks peaksid registris olema kõik üle 20 m2 ehitusaluse pinnaga hooned. 

Mida siis ikkagi täpsemalt on vaja registrisse kanda ja kuidas?
Siin on abiks ehitusteatise, ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse tabel (lühendatud Ehitusseadustiku lisast: Ehitusseadustiku Lisa_1.pdf ja Ehitusseadustiku Lisa_2.pdf
HOONE / TEGEVUSPüstitamineÜmberehitamineLammutamine
Ehitisealuse pinnaga 0–20 m2 ja kuni 5 m kõrgePuudubPuudubPuudub
Ehitisealuse pinnaga 0–60 m2   ja üle 5 m kõrgeEhituslubaEhitusteatis ja ehitusprojektEhitusluba
Ehitisealuse pinnaga 20–60 m2 ja kuni 5 m kõrge Ehitusteatis ja ehitusprojektEhitusteatisEhitusteatis ja ehitusprojekt
Ehitisealuse pinnaga üle 60 m2EhituslubaEhitusteatis ja ehitusprojektEhitusluba
 
Tabelist näeme, et elamule ja selle abihoonele, mille ehitisealuse pind on kuni 20 m2 ja kõrgus kuni 5 m, ei ole vaja ehitusluba ega ka projekti - seda ei rajamisel, püstitamisel, ümberehitamisel ega lammutamisel.
Kõik hooned, mille ehitisealuse pind on juba 20-60 m2 ja kõrgus kuni 5 m, vajavad rajamisel nii projekti kui ka KOV-ile esitatavat ehitusteatist.
Hooned ehitisealuse pinnaga kuni 60 m2 ja kõrgemad kui 5 m vajavad lisaks projektile ka juba ehitusluba.
Kõigil hoonetel, mille ehitisealune pind läheb üle 60 m2, vajavad seaduse kohaselt täiskomplekti dokumentide esitamist.

Hooned saab registrisse kanda ka olemasolevate ortofotode alusel minimaalsete andmetega. Samas on soovitav registrisse kanda kõik olulised andmed: ehitise pindala, tehnosüsteemid, materjalid, millest hoone on ehitatud jne. See vähendab tulevikus võimalikku lisainfo esitamise vajadust. 
NB! Ehitisregistri kanne ei tõenda ehitise püstitamise seaduslikkust. Kohalik omavalitsus saab ka hiljem ehitusjärelevalve käigus hinnata, kas tegemist võib olla ebaseadusliku ehitisega.

Vanematele hoonetele ei ole tänapäevased nõuded tagantjärele kohustuslikud
Oluline on teada, et tänapäevased nõuded vanematele hoonetele ei ole kuidagi kohustuslikud tagantjärele juhul, kui on tagatud seal elavate inimeste ohutus. Ohtlik võib olla näiteks müügiks üles vuntsitud, aga varjatud niiskuskahjustuste, tervisele kahjuliku hallituse, seina taga amortiseerunud torustike, püsivate külmasildadega ja varisemisohtlike konstruktsioonidega hoone või korter. Seega, ükskõik millist (uuemat või vanemat ) kinnisvara ostes või näiteks olemasoleva elamu korrashoidu plaanides, tasuks esmalt põhjalikult kaardistada ja dokumenteerida selle ehitustehniline seisukord ja tänapäevastele nõuetele vastavus.

Tänapäevaste tehnosüsteemide all mõistetakse enamasti seda, et elekter on majas, valgustus ja toimiv küttesüsteem tagavad vajaliku valguse ja soojuse. Tarbevesi tuleb majja sisse ja läheb ära. Ruumides toimib piisav õhuvahetus ja soojustagastus. Täidetud on hoone energiatõhususe miinimumnõuded. 

Piirdekonstruktsioonid on piisava soojapidavusega ja ilma külmasildadeta hoone katus, seinad, laed, põrandad. Uksed ja aknad vastavad tänapäevastele soojapidavuse nõuetele. Vundament koos drenaažiga täidavad oma ülesandeid. Vihmaveesüsteemid ja hoone konstruktsioonid on töökorras, hooldatud ja ilma püsivate niiskuskahjustusteta.

Need, kes ei plaani oma suvila või eramuga midagi ette võtta ega muuta, ei peaks aga eriti muretsema.

Külateed ja erateed

Siinseks kirjutiseks ajendas ahvatlev igatsus korrastada ja vaatamiseks avada unustusse jäänud, ent jalutamiseks-vaatamiseks võluvaid vanu külatänavaid. Kiviajad, vanad väravad, roheline sammal ja muru, iidsed puud: kased, kuused, saared ning väiksemad: sarapuud, kadakad ja pihlakad... pikk rada kunagisele jaanituleplatsile... suured kivid... talukohad... vaated... ja mis kõik veel. 

Eramaade loomise algusaegadel oli kirjas, et iidsed külateed jäävad endiselt kõigile avatuks. Praeguseni peaks see nii olema, et  ajaloolised teed, eriti need, mis kaartidele märgitud, on avalikuks kasutamiseks lubatud. Hakkasin siis uurima, kuidas praegu selle asjaga praegu asjad on ja mis ütleb praktika. Leitu on siin koos viidetega.

23.03.2017
http://digileht.maaleht.delfi.ee/seadus/kui-palju-saan-naabritelt-oma-eratee-kasutamise-eest-huvitist-kusida?id=77596370
Vastavalt asjaõigusseadusele (AÕS) ja ka õiguse üldpõhimõtetele saab teisele isikule kuuluvat asja, sealhulgas ka erateed, kasutada üksnes omanikuga kokku lepitud tingimustel ning üldjuhul (õiglase) tasu eest.
...
Juhul kui tegu on vana külateega, mida kasutavad paljud külaelanikud, on see sisuliselt juba avalik tee. Sel juhul on mõistlik otsida koos omavalitsusega sellist lahendust, mis välistab õuealast pideva läbisõidu. Seaduslikke võimalusi selliseks avaliku tee rajamiseks on piisavalt.

25.02.2015

http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/tarbija/uus-ehitusseadustik-muudab-erateede-kasutamist?id=73719935
1. juulil 2015 jõustunud ehitusseadustik (ES) tunnistas kehtetuks teeseaduse ning haaras endasse kogu teede ehitamist ja kasutamist puudutava valdkonna. 
Teeseaduse § 4 kohaselt määras eramaal oleva tee avalikuks kohalik omavalitsus, andes selle kohta haldusakti ja sõlmides omanikuga kirjaliku lepingu tee avaliku kasutamise tingimuste kohta.
Teehooldus läks selle alusel üle omavalitsusele ja tee kanti teeregistrisse avalikult kasutatava teena. Kui sellist kokkulepet omavalitsusega ei ole, kasutavad eraisikud teise isiku erateed temaga sõlmitud kokkuleppe alusel (kokkulepe võib olla ka suuline või vaikimisi tee kasutamise lubamine) ning teehoid on eratee omaniku kohustus.
Uues ehitusseadustikus reguleerib küsimust § 94. Selle kohaselt tuleb eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks kohalikul omavalitsusel vastu võtta vastav otsus (haldusakt) ning sõlmida eelnevalt kokkulepe piiratud asjaõiguse seadmiseks kohaliku omavalitsuse kasuks.

Seega, kui varem piisas kirjaliku kokkuleppe sõlmimisest, siis nüüd tuleb sõlmida kokkulepe notari juures ja kanda see ka kinnistusraamatusse sisse maatüki koormatisena. Sel juhul muutub kokkulepe nähtavaks ja siduvaks ka uute võimalike omanike suhtes. Piiratud asjaõiguse all tuleb mõelda eelkõige teeservituudi (kasutusõiguse) seadmist kohaliku omavalitsuse kasuks, kuid selliseks õiguseks on ka omavalitsuse kasuks seatav hoonestusõigus.
Maa väljamõõtmise ja võõrandamise asemel saaks lihtsalt ja väiksemate kuludega seada sama eesmärgi teostamiseks tasulised või tasuta teeservituudid omavalitsuse kasuks. Samuti tuleks mõelda, kas servituut peab olema tähtajatu või võiks selle piirata konkreetsete aastatega.
...
23.07.2009
Mis on eratee?
- Teeseaduse järgi jagunevad teed avalikult kasutatavateks ja erateedeks. Avalikult kasutatavad on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav. Erateed võib kasutada üksnes omaniku loal.
- Eratee avalikuks kasutamiseks tuleb tee omaniku nõusolekul ja tingimustel sõlmida leping valla- või linnavalitsusega. Selles nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis omanikule ja teehoiukulude kandjad.
- Tee omanikul on õigus nõuda kasutajalt kulude katteks hüvitist. Samas hoiab omanik tee korras ja loob tingimused ohutuks liiklemiseks.

- Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei tohi takistada selle kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatavana.

Teine algus...

No seda on tõesti huvitav tõdeda, et viimane postitus oli siin 2013! 
See oli aasta, mil mu ema jalga opereeriti seoses luumurruga ja mille järel ta sai väikese insuldi. Operatsioonid ja narkoos soodustavad insulte, kuna veri "pakseneb" mõneks ajaks. Mu meheema oli saanud insuldi juba varem, enne aastavahetust. 
Kui vaadata nüüd mu avatud kirjutisi ja ka pildistusi, siis oleks nagu sellega elu seisma jäänud. Ilmselt läks me energiast suur osa lähedastele, mis on ka üsna loomulik, looduses ju toimib kõik ühendatud süsteemide meetodil. Loomulikult rändasime siin-seal ja ka pildistasime parasjagu, aga millegipärast ei olnud üldse soovi paljut sellest jagada. 
Nüüd, aasta algul mu ämm lahkus ootamatult ja näe, siin ma nüüd istun ja kriban. 

Tegelikult ajendas selleks mu kodukülaga seotud ahvatlev igatsus korrastada ja vaatamiseks avada unustusse jäänud võluvad külatänavad. Kiviajad, muru, iidsed puud: kased, kuused, saared ning väiksemad: sarapuud, kadakad ja pihlakad... pikk rada kunagisele jaanituleplatsile... suured kivid... talukohad... vaated... ja mis kõik veel. Hakkasin siis uurima, kuidas praegu selle asjaga seadusesilma poolt vaadates asjad on. Leitut jagan järgmises postituses.

Monday, June 10, 2013

Praegushetk

NB! Sain teada, et millegipärast ei näita blogi kõiki pilte, mis on Picasa automaatse üleslaadijaga siia toimetatud. Pahasti, sest see on muidu väga tõhus tööriist. Andeks Picasa või blogi nimel ja katsun nende suhet parandada.

Nüüd on kuujagu ees tihedat erialast õpet ja retked ootavaid paremaid aegu, mis algavad loodetavasti juuli keskelt. Seni katsun tasapisi üles riputada nelja aasta olulisemad retkepildid. Järgmisena ilmub siia loodusgiidi eksamirada Üksnurmest Metsanurme.
Juuli keskelt saab taas pikemalt metsa, rabasse, mere äärde - loodusesse:)

Retk Kakerdaja rabas 6.06.13

Ilu ja hea ligipääsetavuse tõttu on Kakerdaja raba olnud Põhja-Eestis üks tuntumaid. Paiknedes just Harju ja Järva maakonna piiril, saab siin osa ehedaimast rabakogemusest. Kakerdajas leidub kõike, mis ühes korralikus rabas olema peab - maaliline laugastik, pehmed älved, rabasaar, järv ja legendid. Erialainimesed kutsuvad Kakerdajat tihti „õpikurabaks“, sest seal on kõik rabamaastikule iseloomulik lihtsalt nähtav ja rõhutatult ilus. Seal asub ka omapärane kaheastmeline laugastik, astmele viib eraldi laudteeharu.

Raba jääb Kõrvemaa maastikukaitsealale. See on Kõrvemaa üks suuremaid rabasid, ca 1000 hektarit. Rohkete laugastega maalilise kõrgraba omapäraks on raba kaheastmelisus ehk kahel erineval kõrgusel paiknev laukavöö. Kevadel ja sügisel peatub raba laugastikul tuhandeid veelinde.


Raba on nimetatud ühe linnu - järvekauri järgi, keda rahvasuus kutsutakse ka kakerdajaks ja kes on osav sukelduja, kuid kehv kõndija. 

Kilomeetrite kaugusele kostev kaunis hõige öös, tema imeline võime ootamatult ja hääletult vetesügavusest ilmuda ning kaduda, on rahvamuistendites andnud talle müütilise linnu rolli. Kutsutakse ka ilmalinnuks (Rein Marani film järvekaurist, 1989)

Vanasti oli järvekaur heaks jahisaagiks, kelle udusulisest nahast sai valmistada sooje muhve ja mütse. Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse ja Punasesse Raamatusse.
Hanesuurusele linnule on iseloomulikud must-valge ruudumuster seljal (pulma- e, hundajal), pikk terav nokk, jäme ja pikk kael ja lühike saba. Praegu kahjuks järvekaurid Kakerdajas ei pesitse. Kuna nende toiduks on kala, siis vajavad linnud elamiseks suuri ja sügavaid kalarohkeid järvi. Kui kala otsas, on nad valmis selle järele lendama kümneid kilomeetreid - näiteks sisemaalt rannikule.

Eestis pesitseb üldse vaid 3-10 paari järvekaure. Pesitsusajal on kõige lihtsamini vaadeldavad Hino järve kaurid. Parimad rändevaatluskohad on näiteks Põõsaspea neem, Ristna nina, Suur väin ja Sõrve säär. Vähesel määral rändab ka Peipsi kaudu. 


Kakerdaja raba kaart

Lähenesime Mõnuvere ja Palginõmme soo kaudu


Tupp-villpead
(ka: mustapea, valgepea, sootups, ilvespea)
Miks kutsume taime villpeaks, on selge, aga kust tuleb nimeosa "tupp-..."? - Varte alusel on lehetuped, mis muutuvad sügisel lillakaspunasteks. Sellest siis selline nimi.

 
 Turbasammal huulheinte ja üksikute küüvitsaokstega
Turbasamblaid on Eestis tervelt 37 liiki, mis on omavahel väga sarnased. Kuna turbasamblas on vettkoguvad rakud, siis imab ta tohutul hulgal vedelikku. Olenevalt vee hulgast muutub tema värvus. Kuivad rakud on õhku täis ja siis on sammal valkjas, muidu võib aga värvus varieeruda erkrohelisest kuni tumepunase ja pruunini. Vett suudab taim endasse imeda aga 10-20 korda rohkem, kui ta ise kaalub. Lisaks veerakkudele asub osa varsi-oksi ja lehti üksteisest just nii kaugel, et vesi jääb nende vahele pidama ja ka sinna tekivad veereservid. Sambla imamisvõimet võib kasutada mitmel moel - haavade puhul, kui sidet ei ole; vanades majades aknaklaaside vahel, et need uduseks ei läheks; loomadele allapanuks jne.
Sammaldel ei ole juuri ja altpoolt nad pidevalt kõdunevad. Kuna turbasamblast ja ka teistest rabataimedest tekkivas tihedas kihis jääb õhku väheks, siis ei lagune taimeosad rabas täielikult ja tekib turvas. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski 3-4 meetrit. Võrdluseks - maailma paksim turbakiht on Kreekas, ca 200 m!
Sookail
Kuna tema lõhn paneb kergesti pea valutama, ongi tal rahva seas nimeks “päävalurohi”. Lõhna kauaaegne sissehingamine on tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ajutöö häireid, isegi teadvuse kadu. Lõhn tekib eeterlikust õlist, mis ülikergesti lendub.
Kuna sookail hävitab baktereid, siis saab teda kasutada hingamisteede haiguste puhul. Abi on saadud ka liiges- ja lihasvalude puhul. Taim ajab kergesti higistama ja soodustab jääkide eritumist uriiniga.
Siiski peab meeles pidama, et sookail on väga mürgine ja tarvitada võib seda ainult väikestes kogustes. Ravimiks tuleb koguda sookailu ülemisi varretippe suve lõpul ja sügisel, mil mürgiste ainete sisaldus on väiksem. Taime mürgisus on tõhus kahjurite - hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamiseks.


Jõhvika õied,
Jõhvikas on tegelikult hoopis puittaim - kääbuspõõsas. Taime nimetatakse ka kuremarjaks, karbalaks, pluuknaks, rabamarjaks. Jõhvikas leidub üsna palju sidrunhapet, temas leiduv bensoehape on aga tugeva bakteritevastase toimega ja seetõttu säilivad jõhvikad ka värskena väga kaua. Happed annavad marjale ka tema hapu maitse (C-vitamiini on temas samuti, aga vähem).
Alandab vererõhku, parandab enesetunnet palaviku puhul.
Maksa- ja maohädade puhul aga liiga hapu!


Ümaralehine huulhein ja kaaskond
Putuktoidulist huulheina on Eestis kasutatud silma- ja kõrvahaiguste korral, lehti pandi huultele ohatisest vabanemiseks. Lehed sisaldavad paljusid happeid ja pisikuid hävitavaid aineid. Eriti hästi on neist tehtud ravim mõjunud läkaköha vastu. 
Varem on huulhein leidnud laia kasutamist ka mujal maailmas: hingamisteede- ja soolehaiguste raviks, krampide vastu, tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, närvihaiguste ja peavalu puhul. Norras on teda tarvitatud piima konserveerimiseks, temast on saadud ka punast ja kollast toiduvärvi.
Ümaralehisel huulheinal on palju rahvapäraseid nimetusi, mis viitavad taime kasutusviisile või kasvukohale: huulerohi, mokaheinohatserohikõrvalusikassilmarohipäevalill,sooummur ja kärbsepüüdja.

Pikalehine huulhein
Putukate püüdmiseks on huulheinte lehtede servades kuni 6 mm pikkused karvad, iga karva otsas on limatilk. Kui putukas lendab lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda karvakesed, mille abil taim püütud toidu seedib. Putukaid peab see väike rabataim püüdma seepärast, et soopinnas on väga toitainetevaene.
Pikalehise huulheina lehed on suuremad kui teistel huulheintel ja ta saab suuremat saaki püüda - ka kuni sentimeetripikkuseid putukaid. Huulheinad kasvavad enamasti turbasamblal, aga pikalehist võib leida ka päris veest.

Rabamännikesel on oma käbi:)
Sageli on rabamändide vanus 150-200 aastat, kusjuures nii vanade puude diameeter jääb vahemikku 10-20 cm!

Läheks kohe siinsamas ujuma:)


Ujume hoopis Kakerdaja järves


... lõbu laialt


Rabavesi teeb naha pehmeks ja siidiseks
Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest. See on väga kõrge orgaaniliste ainete kontsentratsiooniga, vähese mineraalisisaldusega, pruuni värvi ja happelise reaktsiooniga (pH kuni 4) - seega nahale väga hää. Rabavesi ei kustuta eriti janu, sest ta on liialt vähese soolasisaldusega ning mõrkjas. Kuna hape surmab vees pisikud, siis on selle joomine aga täiesti ohutu.


Retke lõputöö
siin on raamitult meie "meelefotod" ja -lood


Ühispilt 1


Ühispilt 2 


Rajavärav 


Märk maha - olime siin!


Sööhaua turismitalu tipi


Platsivalvur


Pidusöök


...maitsev


Peoplats


Saunaplats tünnisauna,...

...soojaveetünni ja tiigiga


Keeruga sammas

Tuesday, April 30, 2013

Vahepeatus

No nüüd olen umbes pooled retked üles saanud... pool veel ees.
Aga tore, et juba on midagi vaadata ja meenutada.
Tekste hakkan hiljem lisama, siis kui pildid olemas.
Sest pilt ütleb enam kui sõnad.

Järg siin:
Uugla. Noarootsi, Nõva 2010
Võrtsjärv 2010
Rändrahnuretk Nõval 2010
Riguldi, Uugla, Nigula 2010
Altja 2010
Viljandi-Pilistvere-Imavere 2010

Kuluse ohvrikivid, Ehmja Kuradimäe kivid 2011
Läänemaa kevad 2011
Pullapää rattamatk 2011
Valgejärve rabarada 2011
Järveotsa järv Nissi kandis 2011
Kurese külaase ja linnamägi 2011
Kesselaid 2011
Kopli koprarada 2011
Ruhnu mereretk 2011
Läänemaa loomad-linnud 2011

Maria talu-Kihnu väina merepark-Tallinn 2011/12
August 2012
Oktoobrilumi 2012
Tallinna laht 2012

Pakri kevad 2013
Üksnurme mõis 2013
Saue tammik 2013



Osmussaare retk


Dirhami sadam

Päikesepeegel

Meri on vaikne ja kummine

Põõsaspea tipp

Linnurida lennus madalal veepinna kohal

Osmussaare Lõunasadam

Maabusime

Vastuvõtt saareelanike poolt. Vasakul turismimaja, kahjuks lukus

Odini saare kaart

Teist laevatäit rahvast oodates matkasime kabeli juurde

Saarel on 5 püsivat järve

Udu

Järveäärne rägastik

Kohal

Kohalikud perekonnad



Teine paaditäis rahvast kohal,

Meid on nii palju, et ei mahu pildile

Asume teele, grupi saba on udus nähtamatu


Võrgupuu, võrgus pärlid

Meie 1

Meie 2

Meie 3

Kaksikkivid

Meie klibuväljadel

Järsak välja rannapiiril

Järsakualused paeplaadid

Osmussaare tuletorn saare põhjatipus

Tuleme tagasi saare idakülge pidi.
Tagasivaade põhjatippu, seal pangaserval võtsime pruukosti.
Esiplaanil hakkab Mall tuuri laduma

Hauad

Pildistame "krokodille"

Krokodillist vann

Bretśa on vanni servaks

Vannike

See, mis maavärina pragudest end üles pressis

Kvartsikristallid

Kauglaskekahur

Kurrelid vanaperenaise korvis

... ja haavikus



See, mis kahurist järel

Pokud

Paljaks söödud saarepuud

Veised

Idakalda klibu on taimedesse kasvanud

Uppunud laev

Keskelt pooleks!

Tagasiteel. Meri enne vihma

Juba sajab

Arabellalt kodu poole teele!